Piltide arhiveerimine - Fotograaf Tarmo Haud

Piltide arhiveerimine

Räägitakse, et praegu olla inimestel palju vaba aega. Huvitav, tutvusringkonnas pigem kuulen vastupidist. Aga olenemata sellest, kas on palju vaba aega tekkinud või mitte, piltide arhiveerimine on alati aktuaalne teema millega tegeleda.

Kuna olen aktiivsemalt pildistanud ca 15 aastat, siis selle ajaga on tekkinud juba arvestatav pildiarhiiv, mille haldamine nõuab juba planeerimist.

Kui 10+ aastat tagasi võis tunduda täitsa OK mõte pilte arhiveerida CD ja DVD plaatide peale, siis usun, et tänases olukorras ei tule kellelgi isegi mitte sellist mõtet pähe, et võiks nii teha. Inimestega rääkides ja kogemusi kuulates tundub, et nö tavakasutajatel on peamiselt järgmised lähenemised: hoitakse pilte arvuti kõvakettal, hoitakse pilte välisel kõvakettal, laetakse pildid kuhugi pilveteenusesse ning lõpetuseks, paraku, on endiselt aegajalt veel kuulda juhuseid, kus inimesed hoiavadki pilte fotoka mälukaardil.
Ärge palun seda viimast lahendust küll kasutage, aga alustamegi sellest viimasest.

Pildid mälukaardil

Aegajalt ikka pöördub mõni tuttav otse või kirjutab Facebookis, et tal olid viimase 2 aasta pildid mälukaardil ja nüüd fotokas ja arvuti ei loe enam seda kaarti ja pildid on kadunud. Eks rikki võib minna iga andmekandja, aga siiski, mälukaardi puhul on selleks kordi kõrgem tõenäosus. Ühelt poolt seepärast, et tihti valitakse mälukaart puhtalt hinna järgi ning paraku siiski odavus tuleb millegi arvelt. Teine ja peamine põhjus on aga see, et mälukaart saab võrreldes kõvaketaste vms palju rohkem vatti. Kuna fotokat veetakse endaga kaasas, siis ka mälukaart peab läbi tegema kuumad suvepäevad ja päikese kätte jätmised, külmad talved ja pakaselisest õuest sooja tuppa toomised, tolm, aegajalt ikka fotokast välja võtmised ja tagasi panemised. Seega kõike eelnevat arvesse võttes, esimene praktiline soovitus, mida jagavad ka professionaalid. Pildid tuleks alati mälukaardilt ära kopeerida mõnele usaldusväärsemale andmekandjale nii kiirelt ja tihti kui võimalik. Lihtsalt mõtteaineks, näiteks profikaameratel on tihtipeale 2 mälukaardi pesa. Miks? Ei, mitte selle pärast, et saada lisamahtu. Just selleks, et olla kindel, et pildid ei lähe kaotsi.

Pildid arvuti kõvakettal

Ilmselt kõige levinum piltide arhiveerimise variant on hoida neid lihtsalt oma arvuti kõvakettal. Iseenesest on see juba samm edasi võrreldes mälukaardil hoidmisega. Aga ka siin on omad ohud ja mured, aga ka plussid. Plussi poole pealt on kindlasti see, et niimoodi on pildid alati käepärast kui tahad neid vaadata. Fotoka ekraanilt ju ikka pilte ei vaata :)

Piltide arvuti kõvakettal hoidmine peidab endas ka ohte. Näiteks inimlik eksitus, kus kogemata ühte kausta/pilti kustutada tahtes, kustutad kogemata hoopis vale kausta. Võib ju väita, et ei, see küll minuga ei juhtu, ma olen hoolikas, aga tegelikult on inimlik eksimus lihtsalt aja küsimus. See juhtub varem või hiljem. Lisaks, pidevalt kasutuses olevad arvutid paratamatult vajavad ühel hetkel operatsioonisüsteemi taaspaigaldamist või mõnda tõsisemat hooldust. See on jälle hetk, kus on paraku suur võimalus, et midagi läheb viltu ja jääd kas kõigist või osadest piltidest ilma. Ning lõpetuseks, kõik oleme vist kuulnud nüüdseks erinevatest viirustest (sedakorda siis arvutiviirused), nende hulgas ka lunavara viirused (ransomware), mis muudavad Su arvutis andmed kättesaamatuks.

Pildid välisel kõvakettal

Kuna väline kõvaketas pole pidevalt arvutiga ühendatud ning see pole igapäevases kasutuses, siis tõenäosus, et seal midagi nihu läheb on juba iseenesest väiksem. Lisaks, kui Sa ühendad selle ketta arvutiga, siis Sa juba oled oma peas häälestanud ennast piltidega tegelemise lainele. Suurem keskendumine aga aitab vähendada inimliku eksimuse tõenäosust (vastupidine näide minu enda kogemusest tuleb lõpupoole ;) ). Positiivse poole pealt tasub kindlasti mainida veel ka seda, et välist kõvaketast on mugav hoiustada või vajadusel kuhugi kaasa võtta. Üldiselt soovitangi pilte välisel kõvakettal hoides seda ketast hoiustada kuskil sahtlis või kapis (laste käeulatusest väljas) ning mitte hoida pidevalt arvutiga ühendatult.

Samas on ka mõned ohud, millega peaks arvestama kui pilte välisel kõvakettal hoida.

Kõige lihtsamad on vast, et ketas võib lihtsalt käest maha kukkuda või siis hoopis ära kaduda. Algul võib see uskumatuna tunduda, et kuidas ta ära kaob, aga eks mingi hetk ikka tekib mõte, et võtaks ketta kuhugi kaasa. Näiteks mõnele pildistamisele, sugulaste juurde vms. Ning iga sellise liigutamisega on ikka oht, et midagi juhtub.

Lisaks on ka sama oht, mis mälukaardi puhul. Ketas võib lihtsalt rikki minna. Kuna ketas pole pidevas kasutuses, siis tõenäoliselt me tegelikult ei tea, mis seisus tema "tervis" on. Kindlasti oleks siin mõnevõrra abi sellest, et kettale regulaarselt diagnostikat teha, aga kes meist reaalselt viitsib seda regulaarselt teha? Ning 100% kindlust ei paku kindlasti ka seegi.

Kodune NAS seade

NAS ehk Network Attached Storage ehk siis maakeeli arvutivõrku ühendatud salvestusseade. NAS seade on põhimõtteliselt kompaktne arvuti, ilma ekraani, klaviatuuri jms, mis on võimalikult tihedalt kõvakettaid täis topitud. Neid kõvakettaid on võimalik tööle panna erinevas konfiguratsioonis. On võimalik maksimeerida salvestusmahtu, aga on ka võimalik seada asjad üles selliselt, et kõik, mis oled arhiivi kandnud on automaatselt alati dubleeritud erinevatel füüsilistel kõvaketastel. Seega, kui ühe kettaga midagi juhtub, siis andmed on endiselt turvaliselt olemas teisel kõvakettal.

Viimastel aastatel on muutunud kodused NAS seadmed järjest odavamaks ja kättesaadavamaks ning ka valik on laienenud, seega peaks igaühel meist olema võimalik endale sobilik NAS seade leida. NAS seadmed pakuvad andmete salvestamisele lisaks ka muidu teenuseid. Näiteks veebiserverit, et fotosid ja faile veebis jagada, FTP ja print serverit, valvekaamerate juhtimist ja video salvestamist jne. Lisaks on võimalik seadistada regulaarsed ketta skanneerimised ja diagnostika, mis võiks aidata ennetada võimalikku andmekadu.

Ma ise olen olnud ligi 10 aastat Synology NAS seadmete kasutaja ning julgen öelda, et just nimelt tänud nende sisseehitatud loogikale, mis perioodiliselt kõvaketaste tervist kontrollib, olen ühe korra juba oma arhiivi hävingust või siis vähemalt väga kallist taastamisest pääsenud.

Pilvelahendused

Kui tänasel päeval rääkida andmesalvestusest siis kindlasti ei saa üle ega ümber erinevatest pilveteenuse pakkujatest. Pilveteenuse puhul salvestatakse failid pilveteenuses, ehk siis lihtsamalt öeldes, failid asuvad internetis, dubleerituna mitmete serverite vahel, seega peaks olema garanteeritud see, et need failid ei hävine ning niikaua kuni Sul on ligipääs internetile, on need failid Sulle kui nende omanikule alati kättesaadavad.

Teenuseid on väga erinevaid. Tasuta teenustena ja natuke kombineerides on võimalik kokku koguda päris arvestatav andmemaht isikliku arhiivi pidamiseks. Kui kombineerida Google Drive, Apple iCloud, Dropbox ja Microsoft OneDrive siis on võimalik kokku kombineerida ligi 30 GB jagu pilvepõhist salvestusmahtu ja seda kõike tasuta. Kindlasti leidub veel teisigi teenusepakkujaid, kes pakuvad mingi koguse salvestusruumi tasuta.

Kui aga sellest on vähe või ei ole soovi hakata erinevaid teenuseid kombineerima ning siis meeles pidada, et eelmise aasta sünnipäeva pildid on Dropboxis, aga suguvõsa kokkutulek on hoopis Google Drive's, siis on võimalik salvestusruumi praktiliselt lõputult juurde osta. Pilveteenuse suurimaks probleemiks võibki ilmselt pidada selle hinda. Kui ikka on soovi suuremat kogust pilte arhiveerida, siis võib see teenus õige kiirelt päris kalliks kujuneda. 

Isiklik kogemus - tehnilised probleemid ja inimlik eksitus

Jätan nüüd üldise tutvustuse ja kuiva teooria kõrvale ning katsun jagada oma isiklikku kogemust. Võin kinnitada, et ma olen teinud läbi põhimõtteliselt kõik siin mainitud salvestus meetodid, välja arvatud üks erand. Pilte püsivalt mälukaardil pole ma kunagi hoidnud.

Võib öelda, et esimene nö teadlikum otsus piltide arhiveerimise osas pani mind pilte CD ja DVD plaatide peale salvestama. Ca paar aastat jõudsin seda teha, kui ühel hetkel hakkasin tähele panema, et mida vanem on plaat, seda tihedamini tuleb ette seda, et mõnda faili sealt enam arvuti välja ei loe. Mida vanemaks plaat sai, seda rohkem selliseid faile tekkis. Põhjus, CD ja DVD plaadid väsivad.

Seega järgmise loogilise sammuna sai hakatud pilte salvestama välisele kõvakettale. Otseselt ühtegi halba kogemust siin ei olnudki, mida saaks ketta või tehnika süüks ajada. Küll aga olen korra ise tõsise lollusega hakkama saanud. See juhtus küll ajal, mil juba kasutasin kas NAS seadet, aga siiski. Korra oli vaja suurem kogus (mitme aasta jagu) pilte NAS seadmest välja kopeerida ajaks, kui tahtsin seal osa kettaid välja vahetada. Kuna täpselt samasse perioodi jäi ka lapse sünd, siis tekkis sellesse tegevusse väike auk. Pildid kopeerisin NASist välja enne lapse sündi, siis sündis laps ning loomulikult jäid kõik need tegevused mõneks nädalaks taustale. Millalgi siis avastasin need NASist välja kopeeritud pildid oma väliselt kõvakettalt. Kuna ma olin peas kindel, et need on mul ju NASis ka olemas, siis said need kettalt maha kustutatud. VÄGA VALE OTSUS!!! Vale otsus oli ilma eelnevalt kontrollimata midagi kustutada, vale otsus oli peale kustutamist mitte kontrollida ja jätkata rahulikult ketta kasutamist. Õnneks on olemas erinevad andmete taastamise programmid ja ma olen enamuse neist piltidest suutnud taastada, AGA taastamine ei taastanud 100% kõike, taastamise käigus jäid kadunuks originaal kausta- ja failinimed. Seega, nüüd on mul mitme aasta jagu pilte suvaliste nimedega ühes kaustas. Eks näis, millal need nüüd sorteeritud saavad.

Aga jah, üldiselt on välised kõvakettad olnud usaldusväärsed ning kui isiklik rumalus välja jätta, siis pakkunud väga head kogemust.

Seni vaieldamatult parimat kogemust ja kindlust on pakkunud mulle NAS seade. Hetkel on mul kasutuses 4 kettaga Synology NAS seade, mis ise dubleerib kõik andmed ning tänases konfiguratsioonis pakub mulle natuke rohkem kui 22 TB (22.000 GB) salvstusmahtu. Ning tänu Synology NASi sisse ehitatud enesediagnostikale on ühe korra ka mu pildiarhiiv hävingust pääsenud. Nimelt leidsin mõned aastad tagasi ühel päeval oma kirjakastist teate, et ühel kahest kõvakettast (toona kasutasin 2 kõvakettaga NAS seadet) on tuvastatud vead. Tegin kiirelt sellest raportist print screeni ja saatsin ketta koos lisainfoga müüjale tagasi garantiisse. Seni kuni garantiid menetleti jäi NAS seade ühte kõvakettaga, ehk siis kõik munad olid nüüd ühes korvis. Kuna elu on õpetanud, et Murphy seadused toimivad liigagi hästi, siis sai kohe ka poest uus ketas ostetud. Vahet pole mis see garantii tulemus on, aga parem mitte ootama jääda. Ketas ostetud, NAS seadmesse sisse kruvitud ning paari päevaga taastas NAS ka "mirrori" (andmete peegeldamine teisele kettale) ära. Läkski veel paar päeva aega kui ootas jälle mailboxis kiri, et nüüd on teine ketas vigane. Mis seal ikka, sai korratud juba tuttavaid tegevusi. Lõpptulemuseks oli see, et algsete ketaste müüja ostiski mõlemad kettad tagasi ja kommenteeris, et antud pariiga ongi probleeme. Ehk siis kokkuvõttes, mul olid mõlemad kõvakettad rikki läinud, aga õigeaegne teavitus tähendas seda, et ma ei kaotanud mitte ainsatki faili.

Samas, kuigi NAS on tore, siis ega seegi paku 100% kindlust. Seetõttu olengi ma tänaseks oma pildiarhiivi puhul kobineerinud NASi ja pilveteenuse. Seega, kui mu NAS seade peaks maha põlema, siis kõige olulisemad pildid on salvestatud pilveteenuses ja need jäävad ikka alles. Kuna aga pilveteenus on kallis, siis olengi enda jaoks selgeks mõelnud, et mis pildid on mulle kõige väärtuslikumad ning milliste piltide puhul tegelikult ei juhtu midagi halba kui need peakski hävinema. Seega, näiteks perepildid on kõik pilveteenuses, viimase aasta või kahe pildistamised samuti. Vanemad ja vähemtähtsad pildid on aga ainult NAS seadmes.

ahiiv arhiveerimine blog fotode arhiveerimine nas photopoint piltide arhiveerimine salvestamine storage synology

Jaga sotsiaalmeedias: Twitter Facebook Pinterest Tumblr Google+