Nädalavahetus Sony A7R II kaameraga

Sissejuhatus

Kõigepealt suured tänud Fotoluksile, et nad olid valmis mulle nädalavahetuseks usaldama Sony A7R II kaamera koos objektiiviga. Allpool üritangi kirja panna oma ühe nädalavahetuse pikkuse kogemuse antud kaameraga. Kõik arvamused ja hinnangud on puhtalt subjektiivsed ning lähtuvad minu senisest kaamerate kasutamise kogemusest ja isiklikust vajadusest. See, et mulle mõni asi sobib ei tähenda, et see sobib kõigile ja vastupidi.

[read_more label="Loe edasi"]

Natukene minu taustast. Ise ma liigitan ennast hobifotograafiks, kuna leib tuleb lauale teisest valdkonnast kui fotograafi. Samas tuleb ennast siiski ka pool-professionaaliks tunnistada, kuna ma siiski võtan vastu tellimusi pildistamisteks ning mulle ka makstakse selle eest. Pool-professionaalina olen tegutsenud alates 2005. aastast, seega juba 11. aastat. Sellest 8 aastat olen olnud rohkem seotud spordifotograafiaga, eelkõige läbi Klubi Tartu Maratoni ja Eesti Firmaspordi Liidu. Aga lisaks spordile meeldib mulle käia kaameraga ka looduses ning vaikselt üritan õppida ka portreed pildistama. Kõikvõimalikud video võimalused kaameral on aga tänaseni jätnud mind külmaks. Minu tänane töökaamera on Canon EOS 5D Mark III, ning kergemaks reisimiseks Sony a6000 hübriid kaamera.

Sony A7R II kaamera vastu tekkis huvi eelkõige tema sensori pärast. Internetis võib lugeda järjest rohkem arvustusi, mis kõik kiidavad Sony sensoreid nii dünaamilise ulatuse kui ka ISO taluvuse poolest. Just see viimane tundub hetkel Canoni kaamera kirstunaelaks olevat. Kuna olen hetkel ringi vaatamas mõttega omale uus kaamera soetada, siis tunduski Sony A7R II olevat eriti ahvatlev pakkumine. Kaks peamist argumenti, mis panid just R mudeli vastu huvi tundma olid: suur sensor ja anti-aliasing filtri puudumine. Suur sensor meeldib selle pärast, et sellisel juhul on võimalik pilti hiljem croppida (mida spordis tuleb tihti ette tänu kiirelt liikuvatele objektidele/subjektidele) ning see võimaldaks vajadusel veel pärast ka pilti trükkida. Anti-aliasing filtri puudumisest lootsin saada seda viimast natukest kätte pildi teravusel. Selle viimase puhul olin ka arvestanud sellega, et võib tekkida probleeme moire effektiga ning soovisingi teada saada, et kas ja kui tõsine see probleem on.

Nüüd aga reaalselt kaamera enda juurde. Fotoluks andis mulle proovimiseks kaamera Sony A7R II koos Sony 16-35mm F4 objektiiviga ning lisaks sobitasin ma sinna külge Meike adapteri abil ka erinevaid objektiive, mis mul Canon 5D ees igapäevaselt töötavad.

Kaamera kere

Kohe alguses kaamerat kätte võttes oli meeldivaks üllatuseks selle kaamera suurus. Tänu mirrorless tehnoloogiale on võimalik kõik hea pakkida märgatavalt väiksemasse kesta. Samas jättis kaamera kere endiselt kindla ja tugeva tunde. Korrakski ei tekkinud mõtet, et hoian käes mõnda kompaktkaamerat. Samuti ei jäänud ta kätte nii pisikeseks, et ei leiaks head mugavad asendit, kuidas teda kätte võtta. Kui kunagi sai Sony hübriid soetatud just seepärast, et suur peegelkaamera oli tööreisidele ja niisama jalutuskäikudele kaasa võtmiseks liiga suur kolakas, siis A7R'ga sellist tunnet ei olnud. Lisa plussiks jääb kindlasti ka see, et vägagi kompaktsest kerest saab kätte kõik full-frame sensori eelised.

Meeldivalt üllatas ka kaamera nuppude valik ja paigutus. Tundub, et ma olen selles mõttes pigem vanamoodne, et mulle ei meeldi pildistamise ajal kuskil menüüdes surfata ja omale vajalikke reziime ning seadeid taga ajada. On hea kui pääsed tarvilikule funktsioonile ligi ühe nupuvajutusega, ning selleks kaameral nuppe jagus. Algul on iga uus kaamera võõras, aga kindlasti aitab sellele tutvumisele kaasa see, et Sony kaameral on võimalik enamik nuppude taga peituvaid funktsioone oma käe järgi ümber seada. Lisaks sellele, et kaameral on neli Custom nuppu (C1 ... C4) on võimalik ümber seadistada ka tagakülje AF/MF ja AEL nupu/lüli combo ning samuti ratta peal olevat neli nö. noolenuppu. Ning nagu sellest veel vähe oleks, on võimalik kasutajal täiesti oma tahtmist mööda ringi teha Fn nupu alt avanev kahe realine menüü. Ka Canonil saab nuppe ümber seadistada, aga mitte sellisel määral. 

Kaamera käsitlemine

Nagu eespool juba mainitud, siis tänu peegli mehhanismi puudumisele on kaamera oluliselt väiksem kui tavaline DSLR. Ma olen küll harjunud sellega kuidas 5D kätte istub, aga samas hakkas mulle kohe meeldima ka Sony oma kompaktsuses. Tegemist oli endiselt täiesti tuntava kaameraga ning täpselt meeldivas suuruses. Kahjuks aga pean ütlema, et sellega minu jaoks selle kaamera kasutamise positiivsed küljed lõppesidki.

Kiiresti hakkas häirima see kui aeglane see kaamera pildistamisel on. Kui Canoniga olen harjunud, et pre-focusest kuni pildini läheb aega ainult hetk. Kõhutunde järgi vast 0,1-0,2 sekundi kanti. Siis Sony puhul hindaksin selleks ajaks 0,7-0,8 sekundit samas olukorras. Õige huvitavaks ja segaseks muutus asi minu jaoks aga siis kui üritasin oma tundele ka mingite testide tulemuste näol kinnitust saada. Kõikjal testides on Sonyl küll suurem shutter lag kui Canonil, aga mitte nii kohutav nagu mulle tundus. Peale mõningast uurimist aga tundub, et jõudsin põhjuse jälile. Kurja juureks tundub olevat Sony electronic view-finder(EVF) ning selle lag, mis tuleb katiku viivitusele juurde liita. Ehk siis ära seletatult, kuna ka elektroonilisse pildiotsijasse jõuab pilt päris märgatava viivitusega, siis viibib ka katiku nupule vajutus ja sealt tuleb juba mängu ka Canonist aeglasem katiku reaktsioon. Kokkuvõttes tähendab see aga seda, et selleks ajaks kui Sony kaamera lõpuks reaalselt pildi tegemiseni jõuab, on tihtipeale kiiremad situatsioonid juba oma lahenduse leidnud ning vajalik hetk möödas. Selline asi teeb peaaegu võimatuks kindla hetkel pildile tabamise. Kukkumine rattalt, hüpe, võrkpallis palli puute hetk servil, hüppepaku tabamine kaugushüppes jne, kõik need kaadrid jäävad Sonyga, kas jäädvustamata või siis tuleb loota puhtalt õnnele.

Kui juba EVF'st juttu sai tehtud, siis paraku leidsin ka teise suure miinuse. Kuna kaamera testimise nädalavahetus jäi juhuslikult perioodi, kus taevas võis jälgida Perseiidide tähesadu, siis sai loomulikult võetud kaamera kaasa tähesadu jälgima. Kurb tõsiasi, millele varem ei osanud üldse mõeldagi selgus Tartust eemal Saadjärve ääres. Kuna ka kuu parajasti ei paistnud, siis oli täiesti ideaalne aeg tähistaeva pildistamiseks, kõik oli pilkaselt pime ja ainus valgusallikas olid tähed ise. On arusaadav, et sellises olukorras autofookus ei tööta. Tavaliselt olen harjunud sellises olukorras käsitsi fokusseerima lõpmatusse ja siis optilise pildiotsja kaudu tunnetuslikult grammike võib-olla fookust kohendanud.
Sony objektiivil aga polnud ühtegi nuppu, lülitit ega fookuskauguse skaalat. Ainuke võimalus manuaalselt fokusseerida oli kaamerast käsitsi lülitada manuaalse fookuse peale ning usaldada ekraanil näidatavaid fookuskauguse numbreid. Paraku oli see ka kõik, mida näha ja teha sai, sest pilkases pimeduses suutis kaamera tagumise ekraani peale toota ainult elektroonilist ISO müra. Iseenesest sellega olin harjunud ja arvestanud. Küll aga oli üllatuseks (tagantjärgi saan aru küll, et igati loogiline) see, et ka läbi pildiotsija paistis ainult ISO müra. Saan aru, et neid, kes käivad pilkase pimedusega väljas pildistamas on vähe, aga neid siiski on. 
Ausalt öeldes olen ma siiamaani nõutu, et kuidas sellises olukorras üldse peaks käituma antud kaameraga. Alati ei ole ju pildistatav objekt lõpmatuses. Näiteks kui ma tahan kasutada raadio teel juhitavaid välklampe ca 10 meetri kaugusel oleva objekti pildistamiseks. Kas ma tõesti peaksin võtma pildistamisele kaasa mõõdulindi, et objekti ja kaamera vaheline kaugus ära mõõta? Paraku hetkel pean ma ütlema, et pilkases pimeduses ma isegi ei kujuta ette, et kuidas kasutada ilma optilise pildiotsijata kaamerat. Võimalik, et hea lahendus oleks ka hübriid OVF/EVF, aga paraku pole sellist kaamerat veel kätte juhtunud.

Kolmandaks oluliseks (kuid siiski ületatavaks) miinuseks on kaamera voolutarbimine ja imepisikesed akud, mida Sony pakub. Kindlasti mängib siin rolli see, et Canonil kasutan ma LiveViewd imeharva ja Sony'l on polegi optilise pildiotsija varianti. CIPA testide põhjal võib Sony puhul ühest akutäiest oodata kuni 290 pilti, Canonil aga 950. Vastavalt CIPA standardile toimub mõõtmine toatemperatuuril ehk siis 23 kraadi Celsiust (+- 2 kraadi). Aga Eesti talv võib olla kohati päris krõbe. Seega talvel hommikust päikesetõusu rabasse jäädvustama minnes tuleks akusid kohe hulgi kaasa varuda ning leida hea põuetasku, kus neid soojas hoida. Oma testimise käigus sain ma akusid laadida 3 korda. Tõsi, mitte küll seepärast, et ma oleks meeletult palju pilte teinud. Pigem lihtsalt sellepärast, et menüüde tundma õppimine võttis aega ning üldiselt panin aku laadima kui ta täituvusest oli alles ca 30%. Ehk siis talvist Tartu Maratoni julgeks ma jäädvustama minna selle kaameraga ainult juhul kui mul oleks kaasas 4-5 täis akut. Canoniga on mul kaasas 2 akut, millest teine aku tavaliselt jääbki kotti varuks.

Pildist endast

Jõuame nüüd aga pildi endani ja vaatame, millist pilti see aparaat nö. normaalsetes oludes ka teeb. Tuleb tunnistada, et selles osas see kaamera mulle meeldib. Kui on aega pilti sättida ja pole ohtu, et pildistatav minema jookseb, siis teeb see aparaat tõeliselt head pilti. Samas, kõrgetel ISOdel pole pilt päris nii puhas kui lootsin, aga siiski on pilt palju parem kui 5D Mark III'l. Küll aga on tõeliselt meeldivaks üllatuseks RAW pildi töötlemise võimalused.

Kui Canoni RAW puhul Shadows slider lükata +100 peale ja Exposure ühe stopi jagu järgi aidata, siis tavaliselt muutuvad pildi varjualad kiiresti koledaks tänu sinna tekkivale vertikaalsele, tihti rohekale mürale, seda eriti just hämaras tehtud piltide puhul. Sony puhul aga samad parameetrid ei ole mitte mingiks probleemiks. Ning kui ühel hetkel see müra ka tekib, siis see on ühtlane, mitte triibuline, ning allub küllaltki hästi erinevatele müraeemaldus algoritmidele.

Reaalselt hakkab müra siiski endast märku andma juba ISO 4000 juures. Kui päris aus olla, siis lootsin enamvähem kasutatavat pilti siiski kuni ISO 10.000'ni aga eks see vist oli ka liiga optimistlik lootus. Samas tuleb tunnistada, et vana Canon EOS 5D Mark III ei saa siin ka ISO 4000'le kuidagi lähedale. Senise kogemuse põhjal olen arvestanud, et hämaras pildistades ISO2000 on juba mööndustega kasutatav ning võimaluse korral ma pigem seda ei kasuta. Päevasel ajal võib sellist ISO veel kasutada, aga hämaras Canon seda enam välja ei vea. Seega ISO taluvuse suhtes on Sony kindlasti Canonist üle. Kas just peajagu, aga siiski üle.

Ülal olev pilt on aga tõeliselt suur üllatus minu jaoks. Tegemist oli klõpsuga, mille eesmärgiks oli testida ära põlenud highlightse ning pildi tegemise järel vaatasin, et see pilt põles liiga ära isegi selle testi jaoks ja tegin igaks juhuks ka teise katse. Nimelt oli sellel pildil see "Villa Liise" silt täiesti ära põlenud. Sealt ei olnud detaile isegi mitte aimata, isegi mitte seda kirja. Hiljem aga arvutis highlightse natuke maha tõmmates ja üldist säritust 3 stopi jagu allapoole tuues tuli kogu silt kenasti nähtavale. Ausalt öeldes poleks uskunud, et sellest pildist võiks veel asja saada. Canoni puhul on üldiselt ära põlenud highlightsid lihtsalt läinud ja neid ei taasta kuidagi. Tundub, et Sony jaoks pole see aga probleem.

Kokkuvõte

Kokkuvõttes arvan enda senise pildistamise kogemuse põhjal, et tegemist on väga hea kaameraga näiteks portreedeks, stuudiosse, pulma ning kõigisse sellistesse rakendustesse, kus põhirõhk pole kiirel reageerimisel ning valgust jagub, kasvõi natukene. Spordi ja muu kiirelt liikuva jäädvustamise jaoks kahjuks see kaamera ei sobi.
Kuigi anti-aliasing filtri puudumise tõttu olid mul suured lootused selle kaamera kasutamiseks astrofotograafias, siis paraku need lootused ei realiseerunud. Kuna läbi EVF'i ja ka ekraanilt vaadates ei olnud mul võimalik näha, mida ma pildistan, siis paraku ei suutnudki ma saada mitte ühtegi teravat pilti tähistaevast.

Usun, et Sony A7R II on väga hea kaamera, aga hetkel tundub, et tema suurimaks miinuseks on just nimelt EVF, kui Sony selle näiteks hübriidiga asendaks, võiks asi juba paljulubavam olla. Tänasel päeval jään ma aga ootama uut Canon EOS 5D Mark IV. Kuigi, senised nähtud review'd on juba paljastanud mõned pettumused, aga õnneks on neid küllaltki vähe, kui rääkida FOTO poolest. Saan aru, et video tegijate jaoks on ilmselt uus Mark IV tõeline pettumus. Samas, äkki just nemad võiksid nüüd Canoni asemel just Sony poole vaadata?

Kõik eelolev on kirjutatud arvestades minu isiklikke pildistamise vajadusi, kogemusi ja eelistusi. Kui kellelgi tekkis täiendavaid küsimusi selle Sony kaamera või testi kohta, siis võtke aga ühendust ja saame põhjalikumalt suhelda. Ning kui keegi tunneb, et tahaks seda kaamerat omale soetada, siis ühe kohana võin soovitada Fotoluksi.

Lisamaterjali lugemiseks

Imaging Resource'i performance test - http://www.imaging-resource.com/PRODS/sony-a7r-ii/sony-a7r-iiA6.HTM
DPReview ülevaade - https://www.dpreview.com/products/sony/slrs/sony_a7rii
Thom Hogan kirjeldamas EVF lag'i spordi pildistamisel - http://www.dslrbodies.com/newsviews/shooting-sports.html